Energiajulgeolek

Energiajulgeolek ehk energia varustuskindlus tähendab energiavarude katkematut kättesaadavust riikliku julgeoleku, majandusliku stabiilsuse ja arengu kontekstis. See on laiem termin kirjeldamaks energiapõhist julgeolekustandardit riiklikul tasandil. Energiajulgeolek hõlmab eeskätt energiavarude usaldusväärseid tarneahelaid, energia tootmiseks vajalikku ja kaitstud infrastruktuuri ning vastupanu- ja kohanemisvõimet ootamatustele. Loodusvarade kättesaadavus ja riiklik stabiilsus on lähtepunktiks energiajulgeoleku juures. Nende koostoime tagamine on mitmetasandiline, nõudes sealhulgas energiaallikate mitmekesistamist, energia sõltumatuse edendamist, energiatõhususe suurendamist ja valmisolekut hädaolukordadeks.^[1]

Mõistet kasutatakse laialdaselt, kuid selle täpne määratlus sõltub kontekstist. Üldjoontes võib energiajulgeolekut kirjeldada kui riigi või piirkonna võimet tagada piisavate, usaldusväärsete ja taskukohaste energiaallikate kättesaadavus. Selle alla kuuluvad traditsioonilised energiaallikad (nt biomass), mis ei pruugi olla välisturgudel kaubeldavad, kui ka kaasaegsemad energiaallikad (nt päikese- ja tuuleenergia), millel on riigisisesel- ja välisel turul oluline osakaal. Niisamuti hõlmab mõiste ressursse, tootmisrajatisi, transpordivõrke, jaotusvõrke ja isegi tarbimisharjumuste turvalisust. See tähendab, et energiajulgeolek on oluline igal tasandil – alates naftaväljadest ja torujuhtmetest kuni elektrijaamade, gaasijaamade ja lõpptarbijateni.^[2]